logo  
      
ARTIKLID 
Johannes Lorup – klaasikuningas

Esimese Eesti Vabariigi aegne suurärimees Johannes Lorup oli sihikindel tüüp, kes rajas rahvusliku klaasitööstuse, ajas konkurendid pankrotti ja hõivas kartellileppega kogu Eesti turu ning oli samas oma töötajate seas väga armastatud. Klaasitöösturit portreteerib Eda Post.


Viimane suurtellimus – 1,6 miljonit vahuveinipudelit Nõukogude Liidule – jäi Lorupil aga täitmata, sest Nõukogude võim võttis talt esmalt vabriku ja seejärel vangilaagris ka elu.
Eile avas ajaloomuuseum Pirital Maarjamäe lossis näituse Johannes Lorupist ja Eesti rahvusliku klaasitööstuse esimestest aastakümnetest. Kuigi klaasi tootmist alustati Hiiumaal Hüti klaasikojas juba 1628. aastal, oli see kunst saksa soost meistrite pärusmaa, kes aga Esimese maa-ilmasõja ajal Eestist lahkusid. Iseseisvumise järel hakkasid klaasi tootma eestlased.
Võrtsjärve-äärne Meleski klaasivabrik jäi seisma 1916. aastal. 1922 alustati seal taas kehva kvaliteediga võsaklaasist pudelite ja purkide tootmist. 1924 rentis vabriku samast lähedalt Oiu külast pärit 23-aastane Johannes Lorup, kelle põhiliselt metsaäriga tegelenud isa Jaan oli varem olnud klaasitööstuse taaskäivitamise juures. Noormees oli küll käinud Saksamaal Danzigis tudeerimas hoopis masinaehitust, aga klaas hakkas talle meeldima ja ta käis ka selle valmistamist mitmel pool välismaal õppimas.
Lorup laiendas Meleski vabrikut ja korraldas klaasimeistrite kursusi. Samuti oli ta osav tellimuste hankija. Muu hulgas ajas ta usinalt asju ka majandusministeeriumiga ja sai endale riigi kõige suuremad ja tasuvamad tellimused – näiteks viina- ja piimapudelite tootmise.
Johannes Lorup viis kiratseva Meleski klaasivabriku viie aastaga kasumisse ja tööliste arv oli 1929. aastaks kasvanud juba kahesajale (suvel 1924 oli neid 61). Konkureerivad tehased Eidaperes ja Vändras ajasid ta pankrotti.
1929 USA-st alguse saanud ülemaailmne majanduskriis ei läinud aga Eestistki mööda ja Meleski vabrikus tuli tootmist vähendada, sest pudelite ja purkide tellijad olid samuti majandusraskustes, pealegi hakkas tunda andma tehase seadmete amortiseerumine ning nii toor-aine kui ka toodangu Viljandimaale vedamise kallidus. Johannes Lorup hakkas otsima soodsamat asukohta, kuhu rajada uus klaasitööstus. 1932 rentis ta Tallinnas sadama ja raudtee lähedal Koplis tühjana seisnud vabrikuhoone, kuhu võttis kaasa suure osa Meleski vabriku sisseseadest ja ka töölised, kes minna tahtsid.
10. jaanuaril 1934 alustas Lorupi klaasivabrik Koplis tööd. Umbes 180 töölist hoidsid selle kolmes vahetuses käigus ööpäev läbi. Juba sügiseks suutis vabrik rahuldada kogu Eesti turu klaasivajaduse ja 1935. aastaks oli Lorup Eesti klaasitööstuse valitseja. Enamiku teenitud tulust investeeris ta tootmise laiendamisse ja uuendamisse ning tõi oma tehasesse välismaalt tööle väljaõppinud meistreid. 1935 alustas tööd peenlihvimisosakond ja juba 1937 kristalliosakond, mis on kristallitootmise keerukust arvestades tõeline vägitegu.
1938 ilmunud Lorupi vabriku lihtklaasi, poolkristalli ja kristalli kataloogides oli kokku üle tuhande toote. Teiste vabrikute toodangust eristas Lorupi vabrikus valminud esemeid veatus ja klaasi puhtus. Enamiku vajaminevast liivast ja kemikaalidest tõi Lorup sisse välismaalt, eelkõige Saksamaalt. Eesti liiva kvaliteet pole kirka läbipaistva klaasi tootmiseks piisavalt hea.  Samas, toodete disainimiseks võttis Lorup tööle eestlastest kunstnikud, mitte ei kopeerinud vaid välismaa vabrikute mustreid.
Hoidis oma töölisi
Tööliste arv Lorupi tehases kasvas 1937. aastaks 400-le ja 1940. aastaks 500-le. Kuna häid oskustöölisi oli klaasitootmises vähe, hoidis Lorup neid, korraldas väljaõpet ja maksis tolle aja kohta kõva palka – isegi üle 300 krooni kuus. Lorup toetas ka töötajate ametiühingu tööd ning soodustas sportimist ja isetegevust.
“Kõik tema endised töölised, keda ma kohanud olen, räägivad temast ainult ülivõrdes,” märgib ajaloomuuseumi teadur ja näituse “Võsaklaasist kristallini. Johannes Lorup – Eesti rahvusliku klaasitööstuse rajaja” kuraator Anne Ruussaar. Lorupil oli ka lahke mehe maine, kes maksis raskesse olukorda sattunud töölisele vajadusel mitme kuu palga ette või andis laenu ning tegi tähtsündmuste puhul hinnalisi kingitusi.
Milline inimene Johannes Lorup õigupoolest oli, on tagantjärele väga raske öelda, sest tema kohta on arhiivides talletatud vähe materjale. Isegi fotosid on temast napilt. Klaasivabriku arhiiv hävis 1960-ndatel tulekahjus. Lapsi Lorupil polnud ning naise ja kasupoja saatust pole Anne Ruussaar uurinud.
“Asjatundlik, samas väga nutikas, kaval ja järeleandmatu ärimees,” oskab öeda Lorupist ja klaasitööstusest ka raamatu kirjutanud Ruussaar. Kuigi Johannes Lorupi tugevaks küljeks oli eelkõige klaasivabriku juhtimine ja asjaajamine, mitte klaasipuhumine, oli ta selle tehnoloogiaga hästi kursis ja käis ka moega ühte sammu. (Tema uuenduslik vaim paistab välja ka hobidest – näiteks tegeles ta autospordi ja golfimänguga, mis polnud tollal Eestis eriti levinud harrastused.)
Tööasjus oli Lorup väga nõudlik – kvaliteet pidi olema laitmatu. Kui tootes oli väiksemgi mull, pragu või mõni muu defekt, läks see praaki. Vabriku pööningut, kuhu vigased asjad viidi, nimetati seetõttu “Lorupi surnuaiaks”. Hiljem oli Tarbeklaasil sellest palju kasu, sest sealt sai võtta kvaliteetset klaasi, mida tehas ise enam teha ei suutnud.
“Lorupi-aegsel toodangul on klaas puhas ja muster terav, hilisematel on klaas sogasem ja muster kulunud,” selgitab Anne Ruussaar. Vormid jäid vabrikusse küll alles, aga ajaga need kulusid, oskustöölised olid lahkunud ja läänest enam hea kvaliteediga tooret tuua ei saanud. Seega pidi näiteks klaasikunstnik Raimund Alling võtma “Lorupi surnuaialt” president Konstantin Pätsi jaoks tehtud kausi vigase tooriku, et graveerida selle peale stalinistlik loosung.
Põhjalik ärimees Johannes Lorup ei jätnud tähelepanuta ka konkurente. Tema Tallinna vabrikuga samal ajal alustas tööd kaks klaasivabrikut Tartus. Esialgu Lorup maksis neile, siis aga kaebas Kodassovi vabriku peale, et neil pole tuleohutusega kõik korras, ja see pidi töö lõpetama. Seejärel sõlmis ta turu jagamiseks Meleski ja Tartu klaasivabrikuga kartellilepingu. “Kogu Eesti klaasitööstus oli Lorupi kontrolli all,” räägib Anne Ruussaar.
Importkauba tõrjumiseks taotles Lorup majandusministeeriumilt klaasile kõrgemate tollimaksude kehtestamist, ent välismaist toodangut ta turult päris välja suruda siiski ei suutnud. Küll aga suutis ta oma vabriku toodangu välisturgudele viia – suuremad kogused läksid näiteks Leetu, Egiptusesse, Türki, Palestiinasse, Saksamaale, Inglismaale ja Ameerika Ühendriikidesse.
Lorupi vabriku viimaseks suurtellimuseks oli 1940. aasta jaanuaris Nõukogude Liiduga sõlmitud leping 1,6 miljoni vahuveinipudeli tootmiseks. See tellimus jäi aga täitmata, sest kommunistid natsionaliseerisid tehase pärast 1940. aasta juunipööret. Samas, Johannes Lorupit ei arreteeritud, sest vabriku töölised astusid tema kaitseks välja. Mees töötas veel ligi aasta vabrikus tehnilise juhina ja vaidles Nõukogude Eestiga, kes nõudis, et ta maksaks juba natsionaliseeritud vabriku pealt tulumaksu.
1941. aasta 14. juunil küüditati Johannes Lorup koos tuhandete teiste eestlastega Venemaale Uuralite taha. Tema elu lõppes 42-aastaselt Sverdlovski oblastis vangilaagris.
Johannes Lorup
••  Sündis 11. novembril 1901 Viljandimaal Oiu külas talupoja peres.
••  Õppis Saksamaal Danzigi kõr-gemas tehnikaülikoolis masina-ehitust.
••  1924–1933 rentis ja juhtis Viljandimaal Meleski klaasivabrikut.
•• 10. jaanuaril 1934 alustas tootmist Lorupi omanimeline klaasivabrik Tallinnas Kopli poolsaarel, mis hakkas valmistama ka kristalli.
•• 1940. aasta juunipöörde järel Joh. Lorupi klaasi- ja kristallivabrik natsionaliseeriti ja 1941 kevadel pandi uueks nimeks Tarbe-klaas.
•• 14. juunil 1941 küüditati Johannes Lorup Sverdlovski oblastisse Sevurallagi laagrisse. 6. mail 1943 suri ta vangistuses.
•• Lorupi klaasivabrikus Koplis tegutses 1990. aastateni Tarbe-klaas. Erastamise järel 1994 hakkas seal klaasi valmistama AS Skankristall, kes võttis 2001 taas kasutusele ka kaubamärgi Lorup, aga läks 2002 pankrotti. Tootmise võttis üle OÜ Tarbeklaas (praegu likvideeritakse). Nüüd tegutseb samas kohas OÜ Glasstone.
•• Ajaloomuuseumi näitus on Maarjamäe lossis avatud 11. märtsini. Kuraator on Anne Ruussaar, kujundaja Aime Andresson, helitausta tegi Jaak Elling ja filmi-programm pärineb filmiarhiivist.
•• Ajaloomuuseum andis välja Anne Ruussaare raamatu “Võsa-klaasist kristallini. Eesti klaasi-tööstused ja -disain 1920.–1930. aastatel”.

Tunne klaasi!

Võsaklaas
•• puhastamata, rohelist või pruuni tooni klaas (mitte segi ajada samuti tumeda, kuid kalli suitsuklaasiga).
••  Võsaklaasist tehti näiteks pudeleid. Eesti liivast ilusat klaari klaasi ei saagi.
•• Ingliskeelne termin kehva kvaliteediga klaasi kohta on küll forest glass, mis otsetõlkes oleks “metsaklaas”, kuid eestlastele kui põlisele metsarahvale ei annaks see edasi sõna halvustavat tähendust, seetõttu on kasutusel sõna “võsaklaas”.
••  Võsaklaasi tootis näiteks Meleski vabrik, mille toodang on tuntud erilise sinakasrohelise tooni poolest.

Liht- ja pressklaas
•• lihtklaasist puhutud, valatud ja pressitud esemed, mis moodustasid põhilise osa Johannes Lorupi vabriku toodangust.
••  Teistes Eesti klaasitööstustes valmistatud lihtklaasist eristab Lorupi vabriku tooteid materjali puhtus ja esemete parem tehniline töötlus. Lihtklaasist toodeti peale pudelite, purkide ja tehniliste kaupade ka lauanõusid – morsi- ja napsiklaase, piimakausse, kanne, vaase jpm. Pressklaasist tehti suhkru- ja soolatoose, taldrikuid ja vaagnaid, tahulisi tee- ja napsiklaase, õlle-kruuse, tuhatoose, karahvine jms, samuti tugevust nõudvaid esemeid – klaverijalaaluseid, põrandaplaate, toiduriive, sidrunipresse jne. Neid asju leiab veel tänapäeva kodudestki.

Poolkristall
•• See nimetus võeti Lorupi vabrikus kasutusele, tähistamaks eriti puhast klaasimassi. Tegelikult oli see tavaline klaas, mis eri lihvimismeetoditega töödeldult säras nagu kristall ning mida võis kallimalt müüa. Poolkristalli hakkas Lorup tootma juba esimestel tegevusaastatel ja see kujunes kallimale hinnale vaatamata populaarseks müügiartikliks. Tehti näiteks karahvine ja klaase, serviise, puuviljaaluseid jms.
•• Kuna poolkristall on väga õrn, on seda säilinud vähem kui näiteks pressklaasi.


Kristall
•• Oli Lorupi vabriku suuremaid saavutusi. 1935–1937 tehtud kulukate ettevalmistuste käigus ehitati Eestis esimesed kristallisulatusahjud ja -vann ning võeti tööle arvukalt kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste. Investeeringud hakkasid end tasuma juba 1937. aastal pärast esimeste kodumaiste kristallipartiide edukat müüki.
••  Värvusetu kristalli kõrval hakati tootma ka värvilist kristalli, millest populaarsemateks kujunesid kollane ehk citrin ja punane ehk rubiin. Kuna toodete tiraa˛id olid väikesed, pole neid väga palju säilinud.


 


WelcomeToEstonia