logo  
      
ARTIKLID 
Wiiralti buum

 

Eduard Wiiralti tuntumaid töid “Põrgu” (1930–32). Ka Wiiralti hindadega oksjonitel on põrgu lahti – need on kerkinud taevasse. REPRO

Eduard Wiiralti graafika eest makstakse Eestis pöörast hinda. Rohkem kui Picassost.

Lõppenud aasta kunstiturul võib võtta kokku vaid ühe sõnaga - wiiraltomaania. Eduard Wiiralti töid pakuti oksjonitel rohkem kui ühegi teise kunstniku omi - kokku 60. Enamik osteti ära ja estampgraafika kohta ülikõrgete hindadega. "Põrgu" - 232 000, 210 000 ja 205 000. "Tiiger" - 231 000. "Kabaree" - 215 000. "Naised rannal" - 195 000 ja 140 000. "Arkeia" - 161 000. "Tiiger kassiga" - 120 000, 115 000 ja 111 000. "Berberi tüdruk kaameliga" - 123 000 ja 105 000. "Viljandi maastik" - 121 000 ja 117 000.

See on rohkem, kui makstakse korralike õlimaalide eest. Kas Wiiralti puhul on tegemist rahvusvahelise suurnimega? Või haruldusega?

Wiiralt ei ole haruldane

Kui palju Eduard Wiiralti graafilisi lehti kokku on trükitud, ei oska praegu vist keegi öelda. Arvan, et ei eksi, kui ütlen, et neid pole tuhandeid, vaid see arv ületab kümne tuhande piiri. Tõenäoliselt enim trükitud lehed on "Viljandi maastik" (1943), "Berberi tüdruk kaameliga" (1940) ja "Virve" (1943). Igaüht neist on rohkem kui 500 tükki.

Niisamuti valmistas Wiiralt palju tõmmiseid oma tuntud "Lamavast tiigrist" (1937), seda eriti sõja järel. 1950. aastal töötas Wiiralt teose ümber, lisades tiigrile juurde puu otsas istuva kassi. Nii valmis "Tiiger kassiga" - kahjuks ebaõnnestunud töö -, mida on trükitud 200 nummerdatud lehte pluss kümmekond proovitrükki. Ka "Maastikust Pariisi lähedal" (1937) trükkis Wiiralt 1950. aastal kahesajase tiraa˛i.

Wiiralti kuulsamate lehtede hulka kuuluvad "Põrgu" (1930-32) ja "Kabaree" (1931) pole samuti mingid haruldused. Mõlemat on trükitud 150 tükki, neist 50 enne sõda. Järelikult ei saa Wiiralti teoste kõrget hinda kuidagi põhjendada nende rariteetsusega.

Wiiralti teoste puhul on väga oluline jälgida tõmmiste kvaliteeti, mis peaks kindlasti hinda mõjutama. Kahjuks ei arvesta oksjonitel sellega praegu keegi. Nimelt on paljud ennesõjaaegsetelt plaatidelt pärast sõda valmistatud tõmmised märksa kehvema kvaliteediga.

Kujukas näide on "Viljandi maastik", mille signeerimata (!) tõmmis müüdi Vaala sügisoksjonil 117 000 krooni eest. Vahemärkuseks: Wiiraltil oli komme signeerida oma töid siis, kui konkreetsele lehele leidus ostja. Kas kvaliteedi tõttu või mingil muul põhjusel see tõmmis omal ajal kaubaks ei läinud.

Seega peaksid ennesõjaaegsed tõmmised olema tunduvalt kallimad kui hilisemad. Enne kui hakata näiteks "Põrgut" või "Kabareed" ostma, soovitan kindlaks teha, kas konkreetne tõmmis kuulub 50 sõjaeelse või 100 hilisema hulka. Tihti on dateerimisel palju abi Wiiralti märgetest töö tagaküljel.

Miks ikkagi makstakse Wiiralti eest nii palju?

Omada koduseinal Wiiraltit näib praegu olevat juba prestii˛i küsimus. Kui sul teda ei ole, pole sa tegija. Et just Wiiralt selliseks staatuse sümboliks kujunes, sel on mitu põhjust. Esiteks tänu paljudele raamatutele, artiklitele, näitustele ja kunstigaleriide vilkale lobitööle on Wiiraltist tehtud vaat et kuulsaim Eesti kunstnik. Kui sa muid Eesti kunstnikke ei tea, siis Wiiraltit ikka. Ja kindlasti ei tasu unustada, et erinevalt Konrad Mägist võib mingi Wiiralti lehe saada igalt oksjonilt. 

Ed uard Wiiralt on kahtlemata Eesti kunsti suurkuju, kuid maksta graafikalehe eest rohkem kui tipptasemel õlimaalist - see näitab, et midagi on väga paigast ära. Kunstisalongi Allee detsembrioksjonil müüdi Adamson-Ericu esmaklassiline suuremõõtmeline õlimaal "Vaade Narvale" (1938) 200 000 krooni eest ehk 5000 krooni odavamalt kui Wiiralti "Põrgu" samal oksjonil. Adamson-Eric on Eesti kunstiloos sama oluline kui Wiiralt - Adamson-Ericul on oma muuseumgi Tallinnas - ning tema Narva-vaade kuulub kahtlemata kunstniku loomeparemikku. Ometi käidi massitiraa˛is graafikalehe eest rohkem raha lauale.

Eelnevast jõuamegi järeldusele, et ostetakse rohkem nime kui tööd. Kusjuures pole oluline ei teose headus ega ka tõmmise kvaliteet, peaasi et oleks Wiiralt. Aga kui Wiiralti teose omanikule tuleb külla ärisõber välismaalt, siis kahjuks ei saa enam uhkelt seinale näidata, et näe, ehtne Wiiralt. Sest Wiiraltit mujal kõigile meie ponnistustele vaatamata paraku ei tunta.

Tahtmata kuidagi Wiiraltile kui meie silmapaistvaimale graafikule varju heita, kutsun vaid üles rohkem ringi vaatama ja Wiiralti kõrval teisigi meie klassikuid kõrgemalt hindama.

Ja kui keegi soovib kunsti osta ikkagi eelkõige prestii˛i pärast, siis sama hinna eest või isegi tüki odavamalt võib soetada näiteks Pablo Picasso või Henri Matisse'i signeeritud graafilise lehe. Kindlasti sobiksid need Wiiralti kõrvale seinale - pealegi Picassot ja Matisse'i tunneb iga külaline välismaalt, olgu ta siis Ameerikast, Venemaalt või Austraaliast.


 


WelcomeToEstonia